Festival Kuldne Mask tõi juba üheksandat korda Eestisse rahvuslikke teatripreemiaid pälvinud Venemaa lavastused. 14.–24. oktoobrini mängiti erinevates Tallinna teatrites kokku viit tunnustatud lavastust: „Aasta, kui ma ei sündinud” (O. Tabakovi Teater), „Delhi tants” (Noore vaataja teater), „Ema põld” (A. S. Puškini nim. teater), „Nimetu” (F. Volkovi nimeline draamateater) ja „Salakavalus ja armastus” (Väike Draamateater – Euroopa Teater). Mirt Kruusmaa ja Liisa Pool käisid etendustel ja üritavad kahest erinevast kogemusest luua tervikliku festivaliülevaate.

Liisa: Natuke keeruline on vaadata Kuldsele Maskile tagasi kui festivalile, sest sellist tunnet nagu näiteks Draamal, Treffil või Baltoscandalil mul Kuldse Maskiga paraku ei tekkinud. Käisin vaatamas festivali kõige esimest („Aasta, kui ma ei sündinud”) ja eelviimast („Salakavalus ja armastus”) etendust, mille vahele jäi rohkem kui nädal. Sellisest killustatud kogemusest tulenevalt jäi mulle pigem mulje üksikutest külalisetendustest, mitte festivalist, mille juurde kuulub üldjuhul suurem melu ja tihedam teatriprogramm.

Mirt: Olen nõus. Tõesti ei kujunenud kõikehõlmavat festivaliõhkkonda – ainsaks silmapaistvaks siduvaks elemendiks oli plakat, kuid sellegi ambivalentne sõnum (paralleel elunäitlemise ja lavanäitlemise vahel?) ei haakunud minu jaoks tervikuga. Samas aga on sellist läbijooksvat atmosfääri raske luua, kui tegemist ei ole kureeritud festivaliga, nagu seda on Draama. Siiski, kord juba teatris, muutus üldpilt isikupärasemaks, ent seda pigem personaalsel tasandil: viibides ülekaalukalt venekeelse publiku keskel ja tutvudes iga kord isemoodi oma sünkroontõlkekomplektiga, olid minu etenduse-eelsed muljed teistsugused kui harilikult. Lavastuste kõrge kvaliteet oli aga omadus, mis minu jaoks sidus festivali kõige täielikumalt, kuigi selle kvaliteedi kogemist pärssis mõneti keelebarjäär.

Liisa: Tundsin samuti mõningast keele- ja kontekstibarjääri. Mitte „Salakavaluse ja armastuse” puhul, aga „Aasta, kui ma ei sündinud” juures küll. Kuigi lavastus oli varustatud väga hea sünkroontõlkega, jäid mitmed video all kuvatud tekstid tõlkimata ja seeläbi mõningane info saamata. (Näiteks see, et perepoeg mobiliseeriti Afganistani). Samuti jäid samal põhjusel ähmaseks stseenid, mis toimusid eeslaval peamisest lootasandist eralditõstetult, kus kas lauldi või esitati mõni luuletus. Huvitav oli see, et sünkroontõlke kõrvaklappe kasutas kogu Estonia saali peale kokku alla 20 inimese. Usun, et see ütleb nii mõndagi publiku rahvusliku ja põlvkondliku struktuuri kohta.

Mirt: Mind takistasid „Nimetu” puhul sünkroontõlkest tulenevad valestimõistmised ja aeg-ajalt koguni tehnilised probleemid, mille tõttu tuli paaril korral pikemate vahepausidega ilma tõlketa hakkama saada. Arusaamist raskendas ka asjaolu, et laval oli tšehhovlikult palju tegelasi, kelle kiirete repliikidega ei suutnud tõlk sageli sammu pidada. Eriti kahju oli huumorist, mis läks tõlkes peaaegu täielikult kaduma, kuid mis, nagu ma nägin, meeldis publikule väga.

Mõistmise skaala teises äärmuses seisab aga „Delhi tants”, mis kõnetas mind väga sügaval tasandil keelest ja kultuuritaustast hoolimata – seesugune universaalne arusaamine ja kaasaelamine on loogiline ka selles mõttes, et tegemist oli teosega, mille põhiteemaks oli inimeste eraldatuse ületamine ja n.ö üheshingamine maailma kui tervikuga.

Liisa: Schilleri tekstil põhinev „Salakavalus ja armastus” oli samuti kultuurideüleselt mõistetav lavastus, mis mõjus kui Shakespeare’i „Romeo ja Julia” ja Lope de Vega „Tantsuõpetaja” sümbioos. Üsnagi tüüpiline lugu sellest, kuidas naise (Jelizaveta Bojarskaja) ja mehe (Danila Kozlovski) armastus ohverdatakse võimu altaril, ei mõjunud laval aga sugugi aegunult, vaid ühe õnnestunud näitena sellest, et tugeva lavastuse tegemiseks ei ole vaja panustada dekoratsioonidele ja muudele efektidele – piisab kõrgetasemelisest näitlejatööst.

Väga head näitlejad olid laval ka lavastuses „Aasta, kui ma ei sündinud”, kuid emotsionaalsete kõnede asemel jäeti siin asju pigem ütlemata, konfliktid ja vastuolud olid seesmised. Võimu- ja klassisuhted olid samas ka selle laguneva perekonna loo tõukejõuks. Kui üldiselt kiidetakse sellest lavastusest rääkides staarnäitleja Oleg Tabakovi ja tema poega Pavelit, siis ma tooksin eraldi välja hoopis kaks naisnäitlejat. Esiteks Darja Morozi, kelle tegelase õlul seisis lavastuse peamine traagika, mille kehastamisega ta ka vaatajatele hinge puges, ning teiseks Roza Hairullina, kelle ilmumine teise vaatuse lõpus pani saali naerust rõkkama – tema mängitud krõbeda ütlemisega käbe turumüüja mõjus kammitsetud perekonna elutoas vägagi värskendavalt.

Kindlasti ei saa mainimata jätta „Aasta, kui ma ei sündinud” omapärast lavakujundust: lavale oli loodud täismõõdus korter, mille töötuba, koridor ja elutuba olid publikule avatud, teistes tubades toimuvat näidati kaamerate vahendusel. Kaamerad olid ühtlasi ka publikule vahetult näha olevates tubades, tuues näitlejad ekraani vahendusel lähivaatesse. Ruumide sisustus ei olnud küll nii detailne kui näiteks Ene-Liis Semperil „Rujas”, kuid mastaap ja idee olid sellele vaatamata põnevad. Kui tavaliselt läheb keegi kööki süüa tegema, siis tähendab see lava kõrval ootamist ja varem valmis pandud taldriku õigel ajal kättevõtmist, siin tähendas see aga päris köögis päriselt toimetamist. Näitlejad olid pidevalt rollis ja liikusidki nagu päris kodus. Pilguheit ühe perekonna eraellu oli absoluutne.

Mirt: Kujundusega tõuseb minu jaoks eredaimalt esile „Delhi tants”: lava oli jagatud kaheks vaheseinaga eraldatud ruumiks. Publik jagunes kahele poole lava vastaspoolt nägemata. Mõlemasse lavaossa oli üles ehitatud haigla ooteruum. Tegevus toimus vaheldumisi kahes lavaosas, mille tõttu oli näitlemine kord ühele, kord teisele publiku poolele varjatud, ent seda vahendati video kaudu. Stseenide vaheldudes jäi ruumi üldpilt endiseks, vaevumärgatavalt aga varieerusid detailid, mis teritas publiku keskendumisvõimet ja peegeldas narratiivi hekseldatust. Järgmisena jäi silma iseäranis oma loomulikkuse ja voolavusega „Ema põld”, milles NO99 lava oli kasutatud maksimaalselt pea ülekuhjatuse piirini, tasakaaluks ühetoonilisus ja elava muusika kasutamine. Lõppkokkuvõttes klappis see kõik lavalise liikumisega.

Mõeldes veel kord sisule, mõjus mulle valusaimalt just „Delhi tants”, ühendades loomulikult, kuid ka selle võrra traagilisemalt äärmused nagu suutmatus kontakti luua ja jäägitu ühtesulamine kõiksusega. Taotluslikult masinlik näitlemine pingestas lava ja publiku vahelist atmosfääri, mõjudes muserdavalt. Närvipinged maandati mõneti alles lavastuse lõpuosas, mille kurblikust tegelikkusest kumas läbi inimkonda jaatav toon. Pinnale jäid mõtted nagu „halb omaelu on parem, kui hea väärelu”, kontseptsioonides elamise valskus, suured inimkannatused ja tavainimese süütunde vastandumine, surm ning üksildus – teemad, mida rõhutas narratiivi neurootiline enesekordamine, momentide dubleerimine, mis polnud aga täielik, vaid alati kummaliselt nihkes ja seetõttu aegamööda teisenev.

Liisa: Mulle läksid mõlema nähtud lavastuse juures hinge tugevad kannatavad naiskarakterid, kes püüavad kõigele vaatamata ikkagi head nägu teha ja võimalikult edukalt edasi elada. Lavastuses „Salakavalus ja armastus” on selleks tegelaseks leedi Milford, kelle Ksenia Rappoport tõeliselt traagiliseks tegelaseks mängis, ning lavastuses „Aasta, kui ma ei sündinud” Morozi kehastatud peretütar, kelle abikaasa pole teda kunagi armastanud ja sunnib nüüd ka aborti tegema. Sellise tausta juures mõjub eriti valusalt Oleg Tabakovi kehastatud isa tugev poolehoid väimehe suunas. Kui asetada nähtud tragöödia ja draama veel omavahelisse võrdlusesse, siis kõnetab draama ikka märksa rohkem juba puhtalt selle tõttu, et tegelased ei kaldu nii tugevalt ühte hea-halb äärmusesse vaid on palju mitmekesisemad, usutavamad, tõelisemad.

Tulles kultuurierinevuste juurde tagasi: märkasin mõlemal etendusel ühte enda jaoks uudset olukorda – kuulsa näitleja pelk lavale ilmumine vallandas aplausi.

Mirt: Mul sellist kogemust ei olnud, kuid kahtlemata elas publik, mina kaasa arvatud, laval toimuvale kaasa. Jään huviga ootama, mida Kuldse Maski festivali juubeliaasta toob.