„Suured pahad hundid” („Big Bad Wolves”, Iisrael, 2013, 110 min), režissöör ja stsenarist: Aharon Keshales, Navot Papushado. Osades: Guy Adler, Lior Ashkenazi, Dvir Benedek.

Iisraeli esimeseks tõsiseks laialevi žanrifilmiks kujunes õudusfilm nimega „Marutaud” („Rabies”, 2011). Sisu poolest ei erinenud see ühestki teisest tavapärasest slasher-õudukast: grupp noori satuvad kokku psühhopaadiga, kes asub neid ükshaaval tapma. Paberil ei pruugi tutvustus olla kõige kutsuvam, aga fakt, et linateos on pärit filmikultuuri poolest väga rikkast keskkonnast, annab filmile tõuke, et muuta see värskeks tuuleks vanas žanris.

17. PÖFFi Panoraami programmis oli esindatud Iisraeli esimene kättemaksuthriller „Suured pahad hundid” („Big Bad Wolves”, 2013). Pole just väga suur üllatus, et tegu on eelnimetatud õudusfilmi režissööriduo teise mängufilmiga. Natuke suurem üllatus on aga fakt, et üks režissööridest on Tel Avivi ülikooli filmiosakonna õppejõud Aharon Keshales ja teine ta õpilane Navot Papushado. Nii „Marutaud” kui „Suured pahad hundid” levisid üle maailma, kogudes kiitust ning publikut erinevates žanrikesksetes ringkondades ja ka suurtel olulistel rahvusvahelistel filmifestivalidel. Isegi geniaalsuse ja suure ego piirimail tantsisklev Quentin Tarantino nimetas „Suured pahad hundid” oma 2013. aasta üheks lemmikfilmiks.

Need kaks katsetust ongi viinud Iisraeli žanrifilmid maailmakaardile, sinna, kuhu Iisraeli filmikunst juba nii ehk naa on ennast sisse seadnud. Iisraeli kino lemmikteemadeks on üldisem riigi ajalugu, poliitika, usk ja ühiskondlikud probleemid. Seda näitas väga ilmekalt tänavuse PÖFFi Panoraami programmis linastunud „Koht paradiisis” („A Place in Heaven”, 2013), milles kujutatud teemade hulka mahtusid ka Iisraeli-Palestiina sõda, sionism, erineva päritoluga juudi rahvagruppide omavaheline integratsioon, noorte religioosne radikaliseerumine ja juurte kadumine. Žanrifilmides saab kõigest sellest rääkida väga vägivaldsel ja humoorikal viisil ning selline oskus näha oma kultuuri läbi kõrvaltvaataja pilgu läheb väga hästi peale. Nii ka Tallinnas Pimedate Ööde Filmifestivalil, kus publik kinkis seansi lõppedes filmile pika aplausi ja tundis suurt huvi režissööridest kohal olnud Navot Papushado mõjutuste ja edasise tuleviku vastu.

„Suurte pahade huntide” edulugu saab seletada, kui võrrelda Iisraeli teise samalaadse profiiliga särava filmitootmiskeskusega. Selleks on muidugi maailma parimaid režissööre sünnitav ja erakordse viimistlusega põnevusfilme tootev Lõuna–Korea. Režissöör Navot Papushado mainis, et üheks mõjutajatest filmi juures olid kindlasti Lõuna-Korea meisterlikud, oma näo ja teoga thriller’id.

Populaarsemad näited oleksid Joon-ho Bongi viimse detailini viimistletud „Mälestused mõrvast” („Memories of Murder”, 2003), Na Hong-jini vägivaldsed ja puhtkorealikud „Tagaajaja” („The Chaser”, 2008) ning „Kollane meri” („The Yellow Sea”, 2010), Chan-wook Parki maailma vallutanud „Kättemaksu triloogia” („The Vengeance Trilogy”, 2002, 2003, 2005) , Kim Jee-wooni pattu, kahetsust ja kurjust portreteerivad „Kibemagus elu” („A Bittersweet Life”, 2005) ja „Ma nägin saatanat” („I Saw the Devil”, 2010) ning eelmisel aastal ilmunud Jeong Byeong-gili ühiskonnakriitiline põnevust ja pinget pakkuv vaatemäng „Mõrtsuka pihtimused” („Confession of Murder”, 2012). Kõiki mainitud filme seob kättemaks, inimeses peituv kurjus, vägivald naiste ja laste vastu, meie isade patud, Lõuna-Korea minevik täis sõdu, militaarset kontrolli ja hirmuvalitsust eri valdkondades. Samuti võetakse sõna tänapäevase korea ühiskonna matšolikkuse, identiteedi kaotamise ja teiste mädapaisete aadressil. Lõuna-Korea on suutnud vaatamata alles 1987. aastal lõppenud militaarsele kontrollile muuta oma filmikultuuri nii populaarseks, et kodumaiseid filme vaadatakse kinodes rohkem kui lääne omi. Lõuna-Korea thriller’eid ei tee maailma parimateks sisu ega süžeekäigud, mis on tuttavad nii ameerika kui euroopa kinost. Põhjused on pigem režissööride töös, filmides sisalduvas kultuurilises taustas, ainult korealastele omases käitumises, tahtmistes ja unelmates. Üks kultuur võib olla nii erinev ja nii teistsugune, et ka kõige tavalisema sisuga film muutub USA ja Euroopa publiku jaoks täiesti uueks.

Nüüd tagasi „Suurte pahade huntide” juurde. Nagu Lõuna-Korea, on ka Iisraeli minevik täis konflikte, mis on muutnud kultuuri, inimesi kui ka mõtlemist. Just selle tõttu muutub Hollywoodist tuntud sisu Iisraeli konteksti panduna oluliseks, ähvardavaks ja eelkõige perfektseks peegelpildiks ühiskonnast. „Suured pahad hundid” sündis režissööri sõnul kolme eraldiseisva filmiidee sümbioosist. Režissöörid soovisid teha filmi kalestunud uurijast Clint Eastwoodi „Räpase Harry” („Dirty Harry”, 1971) stiilis, oma lapse surma eest kättemaksu vanduvast isast ja mehest, kelle elu muutub elavaks põrguks pärast seda, kui teda kahtlustatakse pedofiilias. Nii ongi filmi peategelasteks karm uurija ja kättemaksuhimuline isa, kes asuvad eri põhjusel piinama eriti jõhkrat pedofiili. Nagu ka Lõuna-Korea või ka Tarantino filmides pole siin miski nii, nagu paistab. Alguse saab jõhker sündmustejada, mis on täis piinamist, vägivalda, saladusi, kahtlusi ja ohtlikuna mõjuvat teadmatust.

Tegu pole vägivalda propageeriva piinamisega. Igat hirmutavalt jõledat stseeni saadab süsimust huumor juudiriigi stereotüüpidega ja iseteadliku irooniaga. „Suured pahad hundid” on intelligentne põnevik tarkadest paljunäinud meestest, kelle igapäevaelu saadab paratamatult militaarsest minevikust sündinud karm hoiak, mis ütleb ainult üht: õigluse taastamiseks pole ükski vahend keelatud. Kas see on ikka nii? Kas meie tulevik ongi militaarse surve pärusmaa? Kas minevikust saab üle olla, selle üle naerda ja isegi unustada? Vahel tõesti, aga mitte kunagi jäädavalt. Et muutuks olevik, peab minevikku mõistma enne, kui olevikust saab järjekordne verine peatükk võitjate kirjutatud ajalooraamatus.

„Suured pahad hundid” on väga meestekeskne. Nii režissöörid kui ka kõik filmitegelased on mehed. Režissöör Navot Papushado sõnul on naised filmis esindatud kui mõistuse hääled, mis kutsuvad mehi korrale ja paluvad neil koos ühte lauda istuda. Režissööri sõnul on Iisraelist saamas väga meestekeskne ühiskond. Iga mees peab veetma 3 aastat sõjaväes, iga naine alla 2 aasta. Film kujutab tugevat matšolikku ja militaristlikku hoiakut meeste seas, kellele meeldib muuseas ka kooki küpsetada, emaga vaielda ja isaga tülitseda. Vahel tundub, nagu ei saakski ligi 50-aastane oma eluga hakkama ning ta vanemad peavad endiselt tema eest hoolt kandma. Siis aga muutub prillide ja isaliku pehme kampsuniga mees ühtäkki suureks pahaks hundiks. Nimelt ei viita filmi pealkiri lapsi ära kasutavate koletistele, vaid Iisraeli ühiskonna lipulaevadele, kelleks on oma maad ja perekonda kaitsvad mehed.

Ka Eesti filmikunst vajab „Suurte pahade huntide” stiilis žanrisüsti. Meil on oma riik, omad mured, stereotüübid, klišeed, naljad, probleemid ja sündmused, mida saab alati üldistada, et vältida reaalseid sarnasusi. Samas saab alati rääkida lugu nii, et see oleks omane meile, eestlastele. Ka meie endi surnud koerad, kunstnike spliinid, kultuuris toimuvad konfliktid, süngus, vagadus ja pimedas märjas toas kõlisevad roostes ketid on ideaalseks aluseks žanrifilmile. See oleks väga eestlaslik film, mis aga samas kasutaks tuntud lahendusi, et leida publikut sealt, kuhu meie filmid tavaliselt ei jõua.