Talv võtab võimust ning juhatab meid Ziggy Wildi prooviruumi ukse taha. Mõne minuti pärast on uksel rõõmsameelne bassimees: „No tsauki!” Vastuvõtt on soe ja meid juhatatakse läbi rokiurkaliku ning korrapäratu ilmega koridori keldrikorrusele. Kriuksuga avaneva ukse tagant rullub meie silme ees lahti Ziggy prooviruum. Järgnevad tunnid veedame energilise noortebändi punkris.

Teate üksteist veidi üle aasta. Kuidas te tutvusite?

Laura Prits: Jämmisime ühe kitarristiga kavereid tehes ning unistasime bändist. Uurisin Facebookist, kas keegi tunneb mõnda trummarit, ja jõudsime Henri-Hannes Sellini. (Viimased pool aastat on Ziggy Wildi trummarit Henri-Hannes Selli asendanud ajutiselt Sven Seinpere – toim.)

Ken Einberg: Mängisime Tarviga (Tarvi Aldur, bändi kitarrist – toim.) eestikeelses akustilises bändis Never Mind basskitarri. Saime teada, et meie trummar Henri teeb veel üht bändi ja mõlema proovid toimusid Telliskivis. Sellest kõik alguse saigi.

L.P.: Soovisin väga laulda ja hoolimata sellest, et ma alguses õigetele nootidele pihta ei saanud ja hääl ära läks, oli motivatsioon suur. Veetsin rohkem aega Henri-Hannese, Tarvi ja Keni proovikas ning ühel hetkel tekkis olukord, mil nemad polnud oma lauljaga rahul ja mina ei tunnetanud keemiat kahe kutiga, kellega alustasime. Rääkisin isegi oma vanematele, kui väga tahaksin nende teiste poistega bändi teha. Ma ei tea, mida teised siis arvasid, aga mina mõtlesin küll, et kuidas nii nüüd lähekski.

K.E.: Tegime proovi kahe potentsiaalse lauljaga, aga Laura võimas energia jäi peale. Ta on tüüpilise laululinnukese vastand.

Ziggy Wild – kõlab metsikult. Millest selline nimi?

K.E.: See oli kolm nädalat enne meie esimest ametlikku esinemist. Istusime proovika eesruumis ja mõtlesime pingsalt. Tarvi ütles, et õiges nimes peab kindlasti z või y sees olema.

L.P.: Seina peal oli etikett Maizi pudelilt ja hakkasin tuletama: „siia”, „sima”, „simmai”. Mõtlesime kõvasti ja järsku tuli „ziggy”. Ühtäkki hakkasid kõik kordama: „Ziggy… Ziggy, ziggy… Ziggy, ziggy, ziggy. ZIGGY!” See tundus nii sobiv, et jäigi!

K.E.: Alguses pidi olema lihtsalt Ziggy, aga mõtlesime, et see on liiga lühike.

L.P.: Proovisime isegi, kuidas publik hüüaks: „Ziggy Wild!” Okei, toimib!

Kuidas te oma praeguse stiilini jõudsite?

K.E.: Enne muusikaga tegelema hakkamist kuulasin palju trummi ja bassi, mida teen loomulikult siiani, kuid hiljem lisandusid Muse ja Iron Maiden.

L.P.: Mul polnud varem rokimaailma asja, kuid ei saaks öelda, et see minu jaoks ka täiesti võõras oli. Kuulasin pigem näiteks Britneyt, Busta Rhymesi, Rihannat ja Beyonce’i ehk hea rütmiga mainstream’i, kuna pidin pidevalt hiphop-koreograafiat looma. Nähes aga seda, millise pühendumusega rokkmuusikutest lauljad antud stiili esitavad ning pillimehed mängivad, paneb see mälupilt žanrit rohkem hindama. Ja siis liikusingi hoogsalt selle suunas.

K.E.: Meil on Tarvi, kes on väga hingeline tüüp. Kuulab palju bluusi ja muusikat, mis tuleb südamest. Ja Henri, kellele meeldivad Guns N’ Roses ja Whitesnake. Kuulame kõik vanakooli ja oleme segu kõigest.

Aga kuidas sünnivad sellises mitmekesises pundis laulud?

L.P.: Kui kuus lugu olid valmis ja esinemine tulemas, siis lihtsalt pidin sõnad välja mõtlema. Istusin proovikas ja lugesin erinevate lauljate sõnu. Keskendusin sisule, riimile, stiilile ja oma kogemustele. Tantsijana pole ma kunagi sõnu kuulanud, rohkem ikka rütmi.

K.E.: Meie kitarrist Tarvi loob meloodia. Ta mängib algse rifi, tutvustab seda ja siis hakkame kõik sellele midagi juurde lisama, et lugu üles ehitada. Ühine looming on raske, sest kui võtta arvesse kõigi nelja isiksust, oleme täiesti erinevad.

Mis teid inspireerib?

K.E.: Muusika ise inspireerib muusikategemist. Kuulame uusi artiste ja sealt tulevad ideed. Leidsin Spotify’st hämmastavalt palju underground-artiste, kelle looming on hea, ja neist mõjutatuna oleme loonud uusi duure ja kitarririffe.

Sven Seinpere: Mind inspireerib see, kui ma vaatan mõnda oma eeskuju trummide taga mängimas.

Milline peaks teie arvates olema üldse üks õige 21. sajandi rokkar? Ta ei saa ju olla selline nagu 60ndatel, 70ndatel, 80ndatel?

L.P.: Minu meelest on 21. sajandi rokkar see, kes suudab muusikas iseendaks jääda.

K.E.: Jaa, ma tahtsin täpselt sama asja öelda.

L.P.: No näed, mõtleme jälle ühtemoodi. Sind on maailmas ainult üks. Kui jääd iseendaks, siis oledki ainulaadne.

K.E.: Tänapäeva maailmas on palju võltsust.

S.S.: See on nii hea mõte! Iidoleid on palju, kõik üritavad olla kellegi moodi. Vahel vaatan mõnda artisti ja mõtlen, et tahaks ka niimoodi teha, aga siis tulen mõistusele, et tuleb ikkagi iseendaks jääda.

Teie kontsertidel on lisaks muusikalisele osale väga olulisel kohal ka show. Rääkige oma esinemistest. Kus toimus esimene neist ja kuidas sünnib kontserti ülesehitus?

K.E.: Esimene avalik esinemine toimus meil Von Krahli baaris. Nüüdseks oleme seal nii palju üles astunud, et nad võtavad meid kui kodubändi.

L.P.: Enne kontserti mõtleme kogu esinemise läbi. Oluline on, et kõik liikmed saaksid soolosid teha. Ühtlasi jälgime seda, et tantsu oleks mõõdukalt. Visuaal on samuti tähtis ning kontserdil aitab palju kaasa valgus. Loomulikult peab ka selle peale mõtlema, et minu hääl vastu peaks, sest 40 minutit järjest täiel jõul laulda on väga raske. Publikul peab olema huvitav kuulata, esinemine peab tekitama emotsioone ning samastumishetki. Võtame kõiki neid aspekte arvesse ning selle peale hakkame kogu kontserti üles ehitama. Eesti on nii väike, et kui kogu aeg sama asja teha, siis rahvas väsib. Isegi lugude järjekorra muutmine muudab esinemise mitmekesisemaks.

S.S.: Mina olen proovikas näiteks pigem rahulik inimene, aga kui lavale trummide taha saan, teen kannapöörde.

Miks teil tantsutüdrukuid vaja on? Kas lihtsalt muusikast ei piisa?

S.S.: (Tagasihoidlikult) Nad on näiteks ilusad.

L.P.: Tänu tantsutüdrukutele saan ma end mugavalt tunda. Kui nüüd mõtlema hakkan, siis nad on nii loomulik osa, et kui see ära võtta, jääks midagi puudu. Kahjuks on ka selliseid kontserte, kuhu ei saa tüdrukuid kaasata, siis lähme rock’n’roll’i peale välja.

Millist tagasisidet te enamasti esinemiste kohta saate?

L.P.: On neid, kes tulevad ja ütlevad otse näkku, et täielik jama ja üldse ei meeldinud, aga leidub ka mõni selline, kes vaatab sügavalt silma ja räägib, et üldjuhul ei käi ta üldse kontsertidel, kuid see oli ägedaim show, mida ta näinud on. Piisab, kui üks inimene tuleb pärast esinemist ja hoiab värisedes käest kinni. See annab energiat ja on suur motivatsioonilaks. Me ei tee küll midagi täiesti uut – tantsijaid on Eestis bändidel varemgi olnud –, aga mulle tundub, et me oleme kuidagi omamoodi.

S.S.: Kord juhtus nii, et üks kontsakingadega blond tüdruk, täielik tibi, kelle jaoks on moes rokki vihata, nägi juhuslikult Ziggy live’i ja tuli pärast rääkima. Seletas, et talle üldse ei meeldi see muusika, aga meie kontsert oli vinge. Midagi sellist poleks osanud oodata.

Kuidas te sellise n-ö jalaga-näkku-kriitikaga toime tulete?

K.E.: Ma talun kriitikat väga hästi. Ma lausa armastan seda!

L.P.: See võtab kõik kokku. Ma võin öelda, et tänu Kenile olen saanud kriitikaga rohkem sina peale. Kui pärast kontserti keegi tuli ja ütles, et see oli täielik saast, ei suutnud ma mõista, mis tal viga on. Tulin just lavalt, higimull otsaesisel, ja tema teeb lihtsalt maha. Miks ma pean sellist asja kuulama? Kas on raske tulla ja öelda paar ilusat sõna? Nüüdseks võtame kuulda konstruktiivset kriitikat ja oleme õppinud seda sõimamisest eristama.

K.E.: Minu jaoks on kriitika olnud läbi aegade edasiviiv jõud. Üks asi on see, kui keegi tuleb ja ütleb, et su live oli meeletult halb, hoopis teine, kui oma arvamust põhjendatakse. Viimase pärast ma armastangi kriitikat! See on hea, kui inimene annab põhjendatud tagasisidet.

Mida te teete, et ideaalses vormis püsida?

(Laura ja Ken arutlevad, et bändi algusaegadel tegid nad kõvasti proove, nii 3–4 korda nädalas. Kõik oli vaja paika saada, enne kui ennast näitama mindi.)

L.P.: Ühel hetkel olid kõik lood selged, kuid ikka on vaja harjutada ja lihvida. Isegi kui esinemisi ei ole, tahame tööprotsessi käigus hoida. Eelkõige selleks, et mootor seisma ei jääks ja ratas kogu aeg veereks. Meil on ülesannete jaotus, mis toimib. Ma ei nõua, et poisid tantsiksid, ja loodan, et nemad ei taha, et ma trummisoolosid välja mõtlema hakkaksin.

K.E.: Piisab sellestki, kui üks liige päevas paar tundi harjutab, kas kodus või siis prooviruumis. Kui tahad, et meeskond teeks head tööd, pead pidevalt bändikaaslasi tunnustama ja neile ütlema, et nad on tublid.

L.P.: Väiksed asjad loevad. Oluline on, et sa ei too välja ainult negatiivset stiilis „miks sul jälle tegemata on”. Selle asemel torgime üksteist, innustame ja uurime, kuidas läheb, ja aitame igal võimalusel.

Oletame, et teid kutsutakse hea tasu eest pulma esinema ja öeldakse, et see, mida te teete, on väga äge ja jätkake samas vaimus, aga… tehke paar süldilugu ka sekka. Kuidas käitute?

L.P.: Tegelikult on oluline, et muusik saaks esineda. Ka pulmas mängimine on okei, kuid kui see on hästi tasustatud, on väga lihtne mugavustsooni langeda. Õpid 50 lugu selgeks ja mängid neid igal nädalavahetusel. Kavereid võib teha, aga mõistlikkuse piires.

Kust läheb teie jaoks selle n-ö süldimuusika piir?

L.P.: Sült on minu jaoks selline asi, mida ma lihtsalt ei tahaks teha. Kõike annab omas võtmes esitada. Oleme samuti kavereid teinud. Kui suudad Eesti sülti nõnda esitada, et ise seda naudid, siis miks mitte, aga pigem peaks ikkagi panema rõhku enda loomingule.

S.S.: Aga kui mina kunagi abiellun, teid oma pulma mängima kutsun ja annan ette listi poplugudega, millest te peate oma versiooni looma, siis kas te teeksite seda? Raha pole probleemiks.

L.P.: Sven, me räägime sellest veel!

K.E.: (Kõhklevalt) Vaatab seda asja.

Kas olete nõus ka pärast Noortebändi võitu tasuta esinema?

L.P.: Kui asjal on siiras eesmärk ja muusikuid ei lüpsta, siis miks mitte. Just hiljuti tegime ühel heategevusüritusel tasuta live’i. Muidugi oleme rohkem valima hakanud, millal ja kus esineme, kuid tegelikult oleme seda alati teinud. K.E.: Tasu ei ole alati oluline.

Kui te saaksite valida ükskõik millise bändi ajaloost ning anda nendega ühise kontserdi, siis mis bänd see oleks?

L.P.: Mina valiksin Nirvana, sest nende live’id olid jõhkrad. Kuulan ka ise praegu sellist muusikat. Aga Ziggyt tahaksin näha ühel laval Beyonce’iga. Tean, et me ei sobiks üldse kokku, kuid ta on üks mu lemmiklauljatest. Vaatan palju ta esinemisi ja imetlen, kuidas ta astub lavale ja haarab publiku momentselt. Ta on sihikindel ja töötab kõvasti eesmärgi nimel. See on asi, mis on mulle terve elu meeldinud!

K.E.: Mina tahaksin esineda ühel laval Muse’iga. Nemad on ühtlasi põhjus, miks ma hakkasin üldse bassi mängima.

S.S.: Arvan, et Godsmackiga, sest nad lihtsalt on vinged, ja muidugi Dave Grohliga Foo Fightersist.

L.P.: (Entusiastlikult) Jaa! Dave on tõesti väga inspireeriv inimene.

Kas teid on püütud kuidagi survestada, raamidesse panna?

L.P.: Meile pole öeldud, et midagi oleks liiga palju või ärge laval nii tehke. Tegelikult ei saa keegi meid keelata, aga on öeldud küll kriitiliselt, et kas sa nii lauladki? Arvan, et nii kaua on kõik okei, kuni ma end mugavalt ja iseendana tunnen. See on osa minust. Aga poolpaljalt laval käies ma ju teadvustan, mille olen selga pannud ja mida teen. Vaatan end ikka enne esinemist peeglist ka. Ma pole igapäevaselt selline. Inimesed ei suuda eristada, et lavaline karakter pole see, kes ma muul ajal olen. Ozzy Osbourne praeb ka kartuleid ja tšillib ringi. Lady Gaga samuti. Nad kõik on inimesed ja käivad kodus dressipükstes. Muidugi võiksin jääda laval selleks Lauraks, kes ma tavaliselt olen – auguga retuusid jalas –, aga see on siiski show, meelelahutus. Kontserdile minnes tahad ikka midagi ägedat näha.

K.E.: Paljud bändid ei mõista, et laval toimuv on väga oluline. Tänapäeval ei piisa enam sellest, kui seisad ühe koha peal ja mängid hästi muusikat. Ajad on muutunud.

L.P.: Paljud artistid, ka mu enda ühe lemmiku Jessie J näitel, lükatakse justkui ühte suunda. Pannakse pakendisse ja olgugi et tegemist on erinevate brändide ja kujundustega, on sisu ühesugune.

Sven, sa oled olnud Ziggy ridades peaaegu pool aastat. Olete saavutanud selle aja jooksul koos väga palju. Arvestades arvukaid esinemisi ning 2013. aasta Noortebändi võitu, siis kas tulid, et jääda?

S.S.: (Kogeledes) Ei.

L.P.: Sven on hea sõber, kes meid hädast välja aitas, ning tänu temale oleme andnud palju häid live’e.

S.S.: Muidugi on kahju lahkuda, kuid kindlasti kavatsen ennast bändi tegemistega võimalikult palju siduda.

L.P.: Detsembri lõpus on meil kontsert ja seal mängib juba Henri. Svenile pole miski üllatus. Ta teadis, et see on ajutine olukord.

S.S.: Noortebändi võit andis mulle hea hüppelaua. Kui keegi viitsib vähegi end Ziggy Facebooki lehega kursis hoida, siis sealtkaudu saab ülevaate ka minu tegemistest. Mul on üks suur plaan, mis seal kindlasti kajastub.

Soovisite Noortebändi finaalis tule-show’d teha.

L.P.: Jah, tahtsime anda finaalis endast võimalikult palju, aga naasime reaalsusse ning mõistsime, et läheme ju sinna eelkõige muusikat tegema. Tule ja tsirkuse kaasamine oleks tähendanud, et mängus on kõrvalised isikud, see ei ole osa Ziggyst. See oli võistlus ning tuli näidata, mida bänd suudab. Pidasime tähtsaimaks oma loomulikku külge.

Bänd on ühel nõul, et edaspidi ei välista nad kontsertidel tule-show’d. Saladuskatte all võib öelda, et Ziggy tahtis kasutada Noortebändi finaalis tulepuhujaid ja laest alla langevaid tüdrukuid. Ehk on lootust, et tulevikus võib sellist vaatepilti näha.

Kas võit tuli teile üllatusena?

Kõik kolm: (Siiral ilmel) Jaaa!

S.S.: Meile öeldi, et võidame kindlasti. Arvasime, et see on pigem selline suusoojaks jutt. Kui nägin teisi bände, siis mõistsin, et see ei pruugi nii minna, sest konkurents oli tugev ja kõik tegid oma asja hästi.

K.E.: Muusikaliselt oli kindlasti väga kõva bänd Wilhelm. Kui mõelda show peale, siis Her Memorial Discourse. Neil oli väga nutikalt ette planeeritud, kuidas meelde jääda. Nad ise on nii noored, aga muusikat teevad väga professionaalselt.

L.P.: Alguses mõtlesime, et mine sa tea, äkki jõuamegi finaali, aga teisi bände nähes polnud enam kindlad, kas edasigi saame. Arvan, et publikul oli kogu võistlust kindlasti väga huvitav vaadata.

Nüüd, mil parima noortebändi tiitel käes, on ilmselt sobilik küsida, kui oluline see teie jaoks üldse on?

L.P.: Väga oluline. See näitab, et suutsime end neljakesi kokku võtta ja ühise eesmärgi nimel töötada. Sven aitas meid suuresti, sest kui teda poleks olnud, ei oleks me finaali jõudnud. Mis seal salata, see oli väga raske, meil oli tõuse ja mõõnasid. Nägime selle nimel palju vaeva. Hullusime tihti prooviruumis mõtete tõttu sellest, milliseid lugusid esitada, milline riietus toimib, kuidas publikut köita. Harjutasime pidevalt kava läbi ja vahel jõudsime järelduseni, et plaanitu ei sobi üldse. Kõige rohkem oli see tõestus iseenda jaoks. Jah, me oleme õigel teel, jah, me suudame ühise eesmärgi nimel töötada. Kui tiitli kätte saime, siis oli esimene mõte, et vau, tegimegi ära.

Mainisite, et oli tõuse ja mõõnasid. Mis oli teie jaoks kõige madalam punkt?

Kõik kogelevad, tekib mõttepaus.

L.P.: Tegelikult jõudsime punkti, kus kõik olid üksteisega ausad. Ütlesime avameelselt välja, mida me oma tegemistest arvame, ja taipasime, et soovime kõik ühe asja nimel pingutada. Kui me vaidleme ning arutleme, siis see näitab, et tegemised lähevad meile korda. Jõudsimegi läbi valjuhäälse mõttevahetuse sinna, kus taipasime, et tahame bändi teha ja oleme kõik nõus selle nimel vaeva nägema. See madalaim hetk oli tegelikult ka kõrgustesse viiv. Teeme seda kõike muusika nimel. Tuntus tuleb ja läheb, aga muusika jääb. Ei saa võtta nii, et olen ainukene esineja selles bändis. Olen üks neljast, võrdsus on bänditegemise puhul väga oluline.

Teie nagu ka paljude teiste eesti bändide tulevikuplaanidesse kuulub kindlasti välismaa lavalaudade vallutamine?

K.E.: Tahaks ikka väljapoole. Välismaa publik on alati teistsugune. Huvitav oleks näha, milliseid reaktsioone meie muusika tekitab. Ma ei pea silmas ainult Soomet ja Lätit, vaid näiteks Poolat ja Saksamaad. Just selliseid kohti, kus eesti bändid pole palju käinud. Olen kuulnud, et Lätist, Leedust ja Poolast saab huvitava esinemiskogemuse.

Kas tunnete, et olete välismaa jaoks valmis?

L.P.: See paneb taaskord proovile selle, kuidas bänd omapäi hakkama saab. Huvitav olekski katsetada, kuidas välismaine publik meisse suhtub. Eestlasi peab oskama avada. Välismaalased tulevad kergemini kaasa, kuid teinekord ei puuduta neid jällegi nii sügavuti.

Kuidas suhtuvad vanemad teie loomingusse ja bänditegemisse?

Kõik koos: Vanemad elavad väga kaasa.

L.P.: Minu vanemad toetavad meid palju. Nad on väga tähtsad inimesed ning nende arvamus on mulle tohutult oluline.

S.S.: Vanemate arvamus ongi kõige tähtsam.

L.P.: Kogu bändil on vist nõnda, et pole vahet, mida me parasjagu ka ei teeks – sööme, mõtleme, õpime –, kogu aeg on see Ziggy kuskil kuklas tiksumas. Need mõtted jooksevad mu peas bussis, tänaval, kus iganes.

Lõpetuseks, kellele te siis ikkagi muusikat teete ning mida soovite Eesti publikule edasi anda?

S.S.: (Tagasihoidlikult) Ma vastan sellele, aga kontrollin, kas see on õige.

L.P.: (Hõikab julgustavalt) Ei ole õiget ega valet, ole nüüd!

S.S.: Ziggy muusika on mõeldud inimestele, kes julgevad mõelda raamidest väljas. Ühesõnaga, avatud inimestele, kes on suutelised võtma elus vastu uusi väljakutseid.

L.P.: Mulle isiklikult meeldib see, kui muusikas ollakse aus. Ma ei tunne end hästi, kui mul on kehv tuju, ma ei taha publikule valetada. Need sõnad, mille me oleme lugudele kirjutanud, tuginevad enamjaolt minu eraelule või kogemustele. Ma tahan publikule seda kõike ausalt jutustada. Ja vastu ootame sama, et meie kontserdile tuldaks lõbutsema. Kui meie täie auruga röögime, siis me ootame, et seda teeks ka publik. Tekib peegeldusefekt. Alati on keegi, kes on parem, ja keegi, kes on halvem, ning alati saab etemini. Kõigile lihtsalt ei saa meeldida. On neid, kes ei taha põhimõtte pärast meid kuulata, kuid üritame siiski inimestes võimalikult palju emotsioone tekitada. Ka negatiivsed tunded tähendavad, et me oleme sellega hakkama saanud.

Ziggy Wild

Žanr: vanakooli rokk
Koosseis: Laura Prits (vokaal)
Henri-Hannes Sell (trummid)
Ken Einberg (bass)
Tarvi Aldur (kitarr)
Sven Seinpere (ajutine trummar)