Müürileht

Anne Vetiku proosaloos saab üks tavapärane päev kontoris ootamatult ulmelise kulminatsiooni.

Milline näeb välja koeratempli talitaja tavaline õhtupoolik ühe täiesti keskmise eksootilise puhkusepaiga rannas? Katkend autori tulevasest suurteosest „Minu Goa”.

Sotsiaalmeedia mullis käib kaubategemine meeldimiste, südamete ning nunnude emoji-reaktsioonide valuutas. Oma päevase dopamiiniannuse tõstmiseks võetakse appi nii selfid, meemid, lapsepõlvefotod, kassid kui ka kapibaarad. Vestlustes säästavad aga aega naerunäod ja püstised pöidlad.

Ajal, mil masinad on võitnud ja keskklass saab lubada endale külluslikult asju, on käsitöö tegemas ulatuslikku taastulemist ning selle aukohale tõstmine on omandamas fetiši jooni. Heegeldatud linikutel ja lapitekikestel on minekut hoolimata sellest, kui koledad need on.

Mood aastal 2020 on kõike muud kui moes – pandeemia, kliimakatastroof ja keskklassi hääbumine Läänes ei soodusta just rõivamoe arutut tarbimist. Kas tootmisrindel on oodata muutusi või ei kao hooaegade ja ühe päeva trendide ball veel niipea kuhugi?

Õpetlik(?) lugu sellest, mis võib juhtuda ühel kõige tavalisemal karantiiniaegsel jalutuskäigul surnuaias.

Vaadeldes Vintage Humanas ühe euro päeval riideesemete pärast võitlevaid pensionäre ja Sveta baari püsikaid, I could not help but wonder: kas mood on muutunud ideoloogilise mängumaana tõepoolest inklusiivsemaks?

Marko Raadi uus dokumentaal jutustab hääbumisest ja inimeseks olemisest. Filmi fookuses on kaduv rahvas, kaduvad kombed ja inimesed.

„Instagram, Instagram, kellel on kõige rohkem follower’e ilma peal?”

Von Krahli teatris esietendus laupäeval selle hooaja esimene omalavastus, mis jutustab nii lihtsatest asjadest, et paha hakkab, nagu kavalehes kokku võetakse. Anne Vetik käis kaemas ning kirjutas muljed üles.

Kellel on õigus kommenteerida rõivadisaini? Miks on moekriitika reeglina plass ning millised on võimalikud alternatiivid?

Temnikova & Kasela Lastekodu tänava galeriis saab kuni 24. maini vaadata Londonis ja Berliinis elava ja töötava fotograafi Josephine Pryde’i näitust „Knickers, Berlin”. Anne Vetik kirjutab ebainimlikustamisest, ruumist ja mitteruumist Pryde’i fotonäitusel.