Müürileht

Legendaarne telemees ja „Prillitoosi” alusepanija leiab, et Eesti pensionäride jaoks on ise hakkama saamine nagu mantra – kõik tahavad olla rõõmsad, jaksata ja iseendaga toime tulla. Ent lõpuks on ikkagi omad need, kellele sa korda lähed ja kes su eest hoolt kannavad.

...Asko Astmäe on maast madalast hiphopilainel purjetanud, seni on huvi leidnud väljundi kirjutistes Hooligan Hamletis...

Catapulta on Gorõ Lana liikmete MF Lefi ja Magnum Pi ning produtsendi LowK ühisprojekt.

Muljetavaldava kiirusega olematusest tuntuse ja albumini jõudnud Võsu kvarteti debüüdi esikaanelt vaatab vastu mustad-ööd-ja-valged-triibud-minimalism, aga kaante vahel peituv on kirjum.

WST debüütplaadist on kaua juttu olnud ja kaua on see üllitis ka loomesütel hõõgunud – palad pärinevad ajavahemikust 2005–2015.

„Communion” on Rabiti-nimelise produtsendi debüütalbum. Väidetavalt on see inspireeritud erinevatest probleemidest ühiskonnas, kõikvõimalikest emotsionaalsetest läbielamistest, samuti annab pealkiri plaadile üsna usuhõngulise maigu.

„Labürint” algab palaga „Koordinaadid”, millest ilmneb, et sel labürindil neid polegi: „see on koht, mis ei tea isegi oma koordinaate.” See labürint on koduks nii lootusetusele kui ka potentsiaalile ja erinevate vastandite jadale. Jääb mulje, et see kujutab abstraktset kohta, kus inimesed otsivad ennast. Eneseotsingutega tegeleb see plaat – nii teadlikult kui ka alateadlikult – päris palju.

„Anybody can get it. The hard part is keeping it.” Nõnda kõneleb Kendrickule albumi avaloos Dr. Dre. Tema karjääri silmas pidades võib uskuda, et ta teab, millest räägib.

„The Left Hand Path” on Zu ja Oxbow’ vokalisti Eugene Robinsoni koostöös valminud projekt. Võttes arvesse, et jõud ühendavad vastavalt itaalia ja ameerika eksperimentaalse muusika viljelejad, sobiks pealkirjaks vabalt ka „The Left Field Path”.

2014. aasta neljandal detsembril maandus kodumaise hiphopi sõprade virtuaalse ja seejärel reaalse kuuse alla varajane jõulukink, mis pakitud huvitavasse peegeldavasse paberisse, millesse vaadates nägid ähmaselt iseennast. Küljes oli ka sedel, mille saatja lahtrisse kirjutatud: „Eesti räpi Linna Iff”.

Vaadates tõtt Elephants From Neptune’i teise kauamängivaga, kõnetab see mind eelkõige kui maitsekuse kehastus. Musta ja valge aegumatust kombinatsioonist kantud elegantne minimalism on päris erinev elevantide debüüdi kirevat laadi kaanekujundusest. Muutus disainivaldkonnas peegeldab arengut ka muusikas.