Müürileht

„Margus” on Mees Inc.-i juulis ilmunud debüütalbum. Esmapilgul tundub, et tegu on väga meheliku muusikaga, kus üks metsjeesus kurdab uinuva indie taustal oma raske elu üle.

Traumaatilisest elukogemusest toibumine võib nõuda väga palju aega, mille leidmine on ühiskondliku saavutamissurve tõttu tihti raske.

Animated Dreams on hea võimalus end igavast argirutiinist maagilisemasse ja võimalusterohkemasse reaalsusesse lülitamiseks, mida kinnitab ka festivalikava esilehel suurelt trükitud pealkiri: „Reality is wrong. Animated dreams is real.”

10.–11. juulil Tallinnas toimuv Kultuuritolm on eriti interdistsiplinaarne linnafestival, kus kohtuvad kujutav, rakendav ja etendav kunst, piiramatu ligimesearmastus ja taltsutamatu palett muusikat.

Mida teha, kui sa ei suuda kohaneda nende etteantud mudelitega, elada ettekirjutatud stsenaariumi järgi? Kui sulle taotakse järjepidevalt, et „ära sa siin eksperimenteeri midagi, meil juba on olemas need struktuurid ja meetodid – õpi ära ja tee järele!”

Nagu igal sügisel, astus ka tänavu ajateenistusse hulk noori mehi. Paljud aga hingavad kergendatult, kuna said sel korral ajapikendust või õnnestus sootuks pääseda.

Eestis viimasel ajal kirgi kütnud arutelud teemadel mugavus ja pagulus jäävad Berliinis kaugeks. Peaasjalikult seetõttu, et oma infohügieeni eest hoolt kandes jälgin ma viimasel ajal aina vähem eesti peavoolumeediat ja linnas toimub piisavalt palju, et mitte tahta oma päevi ka Facebookis veeta – see võtab lihtsalt liiga palju aega, et internetiavarustest midagi mõistlikku ja vajalikku välja sorteerida.

Müürileht seisab praegu teataval teelahkmel – meist on saanud päris ajaleht.

Oodates Helsingi lennujaamas äralendu Barcelonasse – linna, kuhu mul on olnud tavaks põgeneda, kui juhe hakkab kokku jooksma –, ümisen laulda Curly Stringsi debüütalbumi nimilugu „Üle ilma”, mille sõnad kõlavad järgmiselt: Lenda, oma mõtetega üle ilma lenda / Alla pole üleliia vara vaja tulla / Anna täpselt nõnda palju, nagu sul on anda / Kanda võta nõnda palju, nagu jõuad kanda. Ja mõnusa kergustundega lähen ära.

Intervjuu noore nukufilmitegijaga, kellele meeldib luua sürrealistlikke maailmu, mis on täiesti usutavad, sest vaataja teab, et seal on kõik võimalik.

Mulle iseenesest meeldiks mõte sellest, kui keegi tahaks tegeleda Eestis pereväärtuste eest seismisega, ent minu tõekspidamiste vastu käib see, kui sellise ilusa egiidi all võetakse endale tegelikult voli mõista hukka inimesi, kelle elukorraldus erineb suurema osa omast. Millisest multikultuursust ja erinevusi aktsepteerivast ühiskonnast saab siin rääkida, kui me ei arvesta vähemustega endi ümber?!

Näeme endi ümber palju olukordi, kus üksteise aidatamise asemel, viskavad inimesed teistele hoopis kaikaid kodaratesse. Vahel lihtsalt kadedusest, vahel inimlikust hirmust „ilma jääda”, aga teinekord põhjendamatust omamisvajadusest. Selmet igaüks omaette põlve otsas nokitseb, võiksime õppida enam koostööd tegema – siduma oma plaane ja eesmärke ning nende nimel ühiselt töötama.