Müürileht

Täna kell 19.00 esietendub Tartu Uues Teatris lavastus „Selgroogupidikoos”, mille loomemeeskonnas on lavastajana fotograaf Gabriela Liivamägi, helikunstnikuna disainer ja muusik Martin Rästa ja kostüümikunstnikuna moedisainer Triinu Pungits.

7. juunil toimub Tartus Arhiivis (Vanemuise 19) kümnendat korda Eesti ilusaim pidu ja eksimisfestival SÜNK!

...Gabriela Liivamägi toovad vaatajate ette spontaanselt kulgeva ruumiinstallatsiooni, mille meediumiks on kuus tonni kive. Puuduvad...

Doktor Walter Mischel tegi umbes viiskümmend aastat tagasi eksperimendi, kus laste ette asetati neile meeldiv maiuspala ja öeldi, et kui nad suudavad veidike aega kannatada ja seda mitte ära süüa, saavad nad veerandi tunni pärast teise veel.

Mida on rohkem inimesel, kes loeb palju, ja mida on rohkem riigil, kus kirjandus on au sees? Uhketest ja südamega sõnadest, viimastest lindudest, kes julgevad jääda, ning sellest, kuidas mitte minna poliitikasse.

Kuidas rääkida keskkonnaprobleemidest luulekeeles? Miks seda õigupoolest üldsegi teha? Miks mitte jätta keskkond loodusteadlastele? Uurisime seda luuletajalt ja semiootikult, „Poeetilise punase raamatu” autorilt.

„Põrgu Jaan” ei toeta rahvusromantilist müüti Kõue-Taadist või Kalevipojast, kes kõnnib nurmele ja heidab kuldse tera sõmerasse mulda.

Raagus puud, imetegijad ja helendava ekraani zen – režissöör Kaur Kokk harutab lahti oma uue mängufilmi sõlmed ja selgitab, miks põhjasõjast räsitud Eesti ei pruugigi erineda tunnetuslikult väga meie tänapäevast.

Kas teadust teevad täiesti isemoodi homo academicus’ed või ikka inimesed nagu meiegi? Juttu tuleb ka tumedatest pilvedest teadusvabaduse taga, tsensuurist ja kvootidest, aga ka ei rohkemast ega vähemast kui Eesti teaduse imest.

Üks võimalus osaleda festivalil Draama 2018 oleks olnud vaadata terve Eesti sajand läbi ühe nädalaga. Seda totaalprojekti meie korrespondent Mele Pesti aga ei proovinud. Mis siis kuulus tema Draama-menüüsse?

Linnakärale maapiirkondi ja väikelinnu eelistav ning seal oma asja ajav kunstirahvas on põliselanike silmis küll mõnikord veider, ent sellegipoolest tänuväärt nähtus, kes kõikvõimalikest takistustest hoolimata väsimatult asjatab ja äärealade kultuurielul hinge sees hoiab. Heidame pilgu seitsme sädeinimese tegemistele, mis toovad Eestimaa külade vahele värskendavaid tuuli.

Linnakärale maapiirkondi ja väikelinnu eelistav ning seal oma asja ajav kunstirahvas on põliselanike silmis küll mõnikord veider, ent sellegipoolest tänuväärt nähtus. Heidame pilgu seitsme sädeinimese tegemistele, mis toovad Eestimaa külade vahele värskendavaid tuuli.