Müürileht

Ajalooliselt seksitöö konteksti paigutunud postitantsust on saanud populaarne trennipraktika, mis on samal ajal feministliku loomuga ning paneb mõtlema sellele, mis on naiste jaoks moraalne, eetiline ja lubatud.

Kellele kuulub rahvariiete autoriõigus ning kes tohib kanda afropatse? Teistele kultuuridele ja klassidele omast moerõivaks disainides tasuks neid traditsioone väärtustada, mitte eksotiseerida ega teemale pinnapealselt läheneda.

Maa-alused käigud, keldrid, tunnelid, katakombid ja koopad on toitnud inimeste kujutlusvõimet aastasadu. Salapärane maa-alune haakub aga kontseptuaalselt ootamatult hästi ka tänapäeva tumedates toonides Zeitgeist’iga, mida kasutavad oma loomingus mitmed kunstnikud ja filmitegijad.

Sirje Runge on üks väheseid naissoost kunstnikke, kes kuulus 1970ndate Eesti kunsti avangardistide hulka. Ta oli Silvi Virkepuu kõrval ainuke naine, kes osales kuulsal „Harku 75” näitusel. Peamiselt maalikunstnikuna tuntud Runge praegu enam ei maali: tema looming on võtnud teise kuju. Näiteks õpetab ta Tallinna Ülikoolis mitmes osakonnas vabade kunstide professorina.

Artishoki Biennaal on jõudnud poole peale. Täna, 12. oktoobri õhtul kell 18 algab NO99 kammersaalis Flo Kasearu performance, kus Pärnu naiste tugikeskuse liikmed loevad ette lähisuhtevägivalla juhtumeid kohtutoimikutest. Nagu ikka, on samal ajal üleval kümne kriitiku tekstid sama õhtu teosest. Siinkohal avaldame Kaarin Kiviräha oma, mida võib õhtul teiste tekstide kõrval lugeda.

Selle suve üks olulisemaid moesündmuseid kunstis on kahtlemata Setomaa muuseumi näitus „Kaetud peaga naised“ Värskas, mis paneb kokku Seto naiste fotod ja laulud oma traditsioonilistest riietest ja peakatetest ning kaasaja moslemikunstnike arvamused ja naljad hijab’ide ja burkade teemadel.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus on kaardistanud kunstisuve tähtsündmused, mis tutvustavad meile seto naiste peakatetega seotud folkloori, viivad meid Peipsi vanausuliste maailma või viskavad pilgu popkunstivälgatustele Nõukogude Eesti kunstiväljal.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus on kokku pannud kaasaegse kunsti horoskoobi, kus kõik tähemärgid leiavad endale vaimse teisiku Eesti kunstimaailmast.

Platvormkingad või värvilised tossud, kõrge värvliga kivipesuteksad ja veidi liiga suured dressipluusid – 90ndad on kindlalt tagasi. Kas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kahe kümnendi tagust aega uuriv näitus toob vaatajani olulise kultuuripärandi või sõidab populistliku manöövrina moetrendidel?

Priit Pääsuke ja Mart Taniel on oma vastvalminud linateosega „Impromptu” võtnud ülesande juhatada vaataja improvisatsiooni maailma, heites pilgu muusikute kõrval ka näitlejatele. Kubistliku struktuuriga audiovisuaalne teos isegi mõjub üpris improvisatsiooniliselt.

On 1997. aasta kevad ja Kultuurkapitali kunsti sihtkapitali komisjon teeb ajaloolise otsuse: suvel saadetakse Veneetsiasse Siim-Tanel Annus, Raoul Kurvitz ja Jaan Toomik. Eesriie avaneb ja Eesti läheb esimest korda pärast Nõukogude aega Veneetsia biennaalile.

Tsitaat, mille eest miljonäritar Paris Hiltonit jätkuvalt nöögitakse, sobib ootamatult hästi kunstitöötajate ebakindlate töötingimuste vastu võitlemise protsessi kirjeldamiseks. Olulisim institutsioon, kes Eestis probleemiga aktiivselt tegeleb, on kunstnike jaoks seni olnud Eesti Kunstnike Liit. Siinkohal väärib tutvustamist Suurbritannia alternatiiv, kuidas saab omaalgatuslikult ja kindlal otstarbel loodud ühingu asutamisega kunstnikke kimbutavate probleemide vastu võidelda.