Müürileht

Täna, 14. jaanuaril kell 18 avatakse Pelgulinnas galeriis Positiiv filmirežissööri, produtsendi ja õppejõu Ülo Pikkovi esimene isikunäitus „Kõik on hästi, kallis!”.

Põhja Konn on progressiivse roki bänd, kes andis hiljaaegu välja samanimelise debüütalbumi. Plaadi sõnaline pool pühendub eesti luulele, mis on osaliselt ajendatud Betti Alveri luulekogu „Tähetund” viiekümnendast sünnipäevast.

„The Night Of” on värske kaheksaosaline teleseriaal, milles ühel saatuslikul ööl pärast kohtumist võõra naisega ärkab 23–aastane Nasir Khan tema juures ning avastab, et naine on surnuks pussitatud. Sellest hargneb lahti põhjalik sotsiaaleetiline kohtudraama, milles Nasir on peamine kahtlusalune toimepandud mõrvas ning kus avanevad ükshaaval USA õigussüsteemi küünilisemad tahud.

Eesti doom metal’i bänd Taak tuli sel aastal välja uue sünge, kurjakuulutava ning kohati isegi rusuva albumiga „Supersargasso”, mis kinnitab ka veendumust, et bändi nimi õigustab end täielikult.

Täna. 7. aprillil tähistab Mauno Meesit Tartus Genialistide klubis kontserdiga oma telesarjale „Varjudemaa” loodud samanimelise soundtrack’i ilmumist vinüülil. Järgmisel nädalal, 15. aprillil avaneb sama võimalus kõigile tallinlastele, ning sedapuhku Kirjanike Maja musta laega saalis. Mart Alaru kirjutas plaadist lähemalt.

Esimesed sõnad, mis mul Baba Vanga albumi „Identities Too Abstract” kuulamisel pähe tulid, olid „ärevus”, „õud” ja „vangistus”. Kaks avalugu on klaustrofoobilisemad kui ülejäänud, kuid kohati jätab plaat ruumi ka hingamiseks.

Liblika uus LP „Mothers’ Finest” algab suurejooneliselt. Kohe on aru saada, et meil on tegu massiivse, ent keeruka müramasinaga, mis töötab oma massile vaatamata nagu kellavärk.

Joel Tammiku album „Rajaleidja IIˮ on ambient-tekno vallast väljapõksunud teekond läbi raadiolainetest kubiseva roheluse.

Ma ei tea, kas asi on minus, helitöös või helitöö kuulamise ajastuses, aga olen täheldanud, et neil kordadel, kui olen kuulanud Autharktose albumit nimega „Skyscrapers Wrapped Up In Vines”, hakkavad mõtted mul peas kuidagi tavapärasest rohkem ringi sebima, üksteise vastu põrkuma ning laamendama.

I can't put my finger on what it is exactly – is it me, the sound arrangement, or the timelessness of the latter, but I have noticed that every time I have listened to Skyscrapers Wrapped Up In Vines by Autharktos, the thoughts in my head wander more than usual, reverberate and revolt.