Müürileht

Kas tasub ikka päevast päeva elada millegi ootuses – äkki homme, äkki suvel… – või kogu aeg sinna-tänna sehkendada ja talupoeglikult tööd rügada – niita, istutada, väetada, rohida? Äkki oleks targem sel suvel hoopis paigal istuda?

Kinnisvara võib olla inimesel ka ristiks kaelas, eriti kui see asub maal tihedate kadakate vahel. „Tõde ja õigus” või mitte, aga ürgse põlluharijahingega eestlane ilma kinnisvarata juba naljalt ei saa.

Janar Ala „Oma rahva lood” on raamat neile, kes naudivad eksistentsiaalset ängihuumorit.

Neil paljudel, kellele Tartu lähedane ja oma on (olnud), võib vahel ununeda, et on neidki, kelle jaoks ta on hoopis kauge ja võõras, defineeritav ehk vaid punaste pükste ja pidutsemiste kaudu.

Kui noor inimene kasvab suureks, loetakse talle peale sõnad, mille järgi ta peab toimima. Samal ajal näeb ja kuuleb ta teiste tegusid ning need on talle eeskujuks. Mis saab aga siis, kui igapäevased tegemised ja kusagilt kõrgemalt kostuvad sõnad omavahel ei klapi? Kui räägitakse justkui üht, aga kõik toimivad ikka teisiti? Sel juhul muutuvad eeskujud mannetuks ning kuuldu tühiseks. Just selline tundub aga olevat kasvava noore inimese igapäev, milles ta on sageli üksi jäetud.

„Doctor Who” oli ja on Suurbritannias äärmiselt populaarne seriaal, mida pelgalt ulmeks nimetada oleks liigne lihtsustus. Algselt oli see mõeldud kogu perele – harivad osad ajaloolistest sündmustest või tegelastest ning teadust ja tehnikat populariseerivad lood kosmoses ja ajas rändamisest olid suunatud just lastele. Õpetlik ja rahumeelne pool on sarjast aastate jooksul aga kadunud.