Müürileht

Detsembris välja tulnud „Funeral Child” kõlab nagu korralik industriaal ikka, aga sellega asi piirdubki.

Eesti pikima ajalooga doom-bänd on kulgenud alati pigem selle žanri äärealadel.

Lugu sellest, kuidas Herman Melville’i praeguseks 170 aasta vanune jutustus keeldumisest muutus kultuuriliselt igiaktuaalseks.

Kreatiivmootori neljas album üllatab eeskätt selle poolest, et on kõvasti absurdsuses tagasi tõmmanud.

Condescension kujutab endast kergelt satanistlike alatoonidega black metal’it Narvast. Ei tea, kas asi on bändimeeste Ida-Virumaa (ja Läti) taustas, aga üldiselt näib kollektiivi uus album tüüpilisest eesti black metal’ist natukene eemal seisvat.

Ratkilleri leinalaul Smaugile toob kõrgfantastika black või power metal’i pärusmaalt kuhugi elektroonilise muusika äärmusesse.

Tondi & Benzokai „Rap Music Rocks” tuleb elektroonilise ambient’i kaugemast otsast, mille kahe-kolmeloolised miniväljaanded (siinkohal EP) tilguvad laiemasse teadvusesse üksiku kasseti või SoundCloudi lingi vahendusel või varahommikul kell neli mõnel suvisel elektroonilise muusika festivalil.

Aeglase ja kurva kõlaga „I Used to Be Cleani” on kirjeldatud promotekstis kui „lääneliku väljendusviisi ja eestlasliku mõttelaadi” kohtumist.

„Pohlad” on minu esimene Pastaca album. Sõnastan selle nii, kuna muusikaliselt on tegemist siiski ammuse pooltuttavaga, keda on kuuldud nii live’is, raadios kui ka peo taustamüras. Aga käed laual ja klapid kõrvas antud artisti algusest lõpuni kuulama juhtusin nüüd alles esimest korda.

Helimaastikuartistid Tont („Rändurvaim”) ja Poon („Edasi”) kõlavad kokku nagu Kukemuru festivali paheline vanem vend. Erilise infoküllasusega kumbki silma ei paista, ent nii palju on teada, et kaks entiteeti on üheskoos esinenud küll.

Müürilehe hiljutises Puuluubi intervjuus leidis kasutust mõiste „neofolk”, mis põhineb küll pärimusmuusikal, aga on enamjaolt siiski algupärane autorilooming ja/või toob sisse elemente mujalt popmuusikast. Taoline määratlus peegeldab hästi juba aastaid toimuvat muutust neofolgi žanrinimetuse tähenduses, kus mõiste uuem (ja pigem peavooluline) kasutus võtab vaikselt üle selle vanemat subkultuurilist tähendust.

Janek Murru „Kuidas ehitada kosmoselaeva” on edasiarendus samanimelise dokumentaalfilmi soundtrack’ist, kuhu on lisatud hulka ka täiesti uusi, filmis kõlamata palasid. Linateose teema oli kosmiline ja see kandub hästi muusikassegi.