Müürileht

Bedless Bonesi „Bending the Iron Bough” võiks hästi sobida heliribaks mõnele kummastavale Skandinaavia mõrvamüsteeriumile.

Head, ent mitte kuidagi ainsad näited muusikažanritest, mis kipuvad toituma tumedast nektarist ja olmest, on post-punk ja new wave. Nende alla liigitab oma albumi ka Merry Go Raum.

Rammusalt toitev bass ja luuüdini võnkuv trumm veavad kohale Pärnu bändi Echolove debüütkauamängiva.

Donbassi-teemaline Ukraina iistern, Kõrgõzstani esimene muusikalifilm, Maroko düstoopiline ulme – PÖFFi tänavune debüütfilmide võistlus toob vaataja ette põnevaid žanrilisi valikuid.

Mihkel Kõrvitsa ja Evar Anvelti uus vinüül-väljalase seostub postapokalüptilise cruising-muusikaga, mida passib lasta vaid karmist kõlarist ja mitu korda järjepanu.

Esmaspäeval avalöögi saanud ja pühapäevani vältav Tallinn Music Week on oma esimesed sammud astunud, kuid alates homsest saab end juba täiskäigul erinevates klubides-tehastes-muuseumites-kohvikutes aset leidva muusikaprogrammi vahel jagama hakata. Nagu kombeks, annab oma soovitused ka Müürileht.

Kvaliteetne dream pop Brooklyni tegusaima hipsteri sulest. Endine Darwin Deezi kitarrist Zachary Cole Smith, DIIVi loomejuht, tõi bändi kauaoodatud teise albumi letile ja tulem on päris suurepärane.

Londonis tegutsev ja Venezuela pealinnas Caracases sündinud Alejandro Ghersi näib olevat üks huvitavamaid helimeistreid tänapäeval. Rääkimata 25-aastase Arca produktsiooniandest (Björk, FKA twigs, Kanye West) on tema eelmise aasta album „Xen” ja tänavune „Mutant” löönud eksperimentaalelektroonika maailmas kaunis korralikke tõusulaineid.

Elementaarne rõõm Mart Avi uue kauamängitava üle on minus nüüdseks ca pool kuud asu otsinud ja „Humanista” juba aasta parimaks plaadiks kinnitanud, kuid loodetavasti jätkab teos praegu, mitme kuu ja aasta pärast endiselt enda ümberleiutamist.

Helitripp extraordinaire missugune. Giallo žanrisse kuuluv õudukas „The Strange Colour of Your Body’s Tears” saab omale briti drone-muusika raskekaallase Benjamin John Poweri (Blanck Mass) kureeritud oratoorse kõlaga soundtrack’i ja maailm on parem paik. Benjamin Power võttis artistidega ühendust, andis neile teema ja lasi nad tegutsema. Kõigile teadmata, kuhu teosed edasi liiguvad.

Garbanotas Bosistas (tõlkes „lokkidega bassist”, leedukate jaoks ka „krutskit täis peaga”), hoiab tugevalt au sees Led Zeppelini, psühhedeelseid 60ndaid ja selle nüüdset taassünnikultuuri. Peale zepeka löövad kohe pähe mõned Tame Impala esimese albumi lood ja vokaal meenutab kohati lausa Janis Joplinit.

Poprokigrupeering Tallinn Daggers püüab kõlada oma teisel albumil kaootiliselt ja karmimalt kui varem. Sellisena, millised nad oma parimas kuues ei ole. Nende suurim jõud tundub olevat Röövel Ööbiku viimase plaadi elektroonikalembuse ühendamine üle lahe asuva poromaa otsekohesema ja toorema rokiga.